Elu kingitused

Kõik on pidevas muutumises… nagu eelmises posituses kirjutasin. Küll see on hea! Aega oleks nagu lõputult jaanuarist möödunud…. vett nii palju vahepeal merre voolanud… :)
Imelisi sügavaid sisemisi protsesse olen läbinud. Olen võrratult tänulik selle eest, mida ma kogenud olen ja kus praegu hetkel olen! Kõik need kogemused ei ole olnud lihtsad. Elu testib meid ja meie avardumise võimet kogu aeg :) Sageli alles olukordadest läbi tulles saad aru, mida kõike need endas kätkes. Olen nii tänulik teadlikkuse eest. Avardumiste ja ühendumiste eest.
Elu on tõeline kingitus.
Ehk võtan ja hakkan selliseid kogemusi ka siin rohkem jagama. Praegu ei ole veel söandanud :)

Juuni alguses tähistasin oma sündimise päeva. Minu elus täitus 40.aastakäik. Sain aru, et väljakutsuvad ajad = protsessid, mida iseendas viimase kolmveerand aasta jooksul olin kogenud, olid kui sünniprotsessiks mu uuele sisemele tasemele jõudmisel. Ega ei ole veel isegi täpselt lahti pakkinud, millisele tasemele :). Olen kogenud, et see kätkeb endas uut teadlikkust ja uusi kogemusi seoses emotsionaalsusega, vaimsuse ja spirituaalsusega, tunnetustasandi ja energiamaailmaga.

Üks ootamatumaid kingitusi, ja millel on kindlasti mu elule oluline mõju, on see, et ma sain kingituseks uue nime.  See lihtsalt tuli, ülevalt alla. Ja ma sain kohe aru, et nii ongi. Olen väga tänulik, et sain enda jaoks õnnistuse sellele nii oma emalt kui oma õpetajalt. Minu nimeks on nüüd Ingelise.

#1 Kontsakingade õppetund

Jõuan koju, lapsed võtavad mu õige süüdlaslike nägudega vastu. Isegi Stellal on kuidagi teistmoodi nägu peas... Saan kohe aru, et midagi on korrast ära. Ja juba ma näen oma kingi... konts on täiesti ära näritud! Võtan kätte kätte ja näen, et ka nina on ära näritud.... Ohh.. need mu kõige lemmikumad kõrge kontsaga kingad...!

Seisan täiesti nõutult. Tavapäraselt saan selliste asjade peale päris pahaseks. Täna ei ole vihaenergiat ega selle poegagi kusagil pead tõstmas. Püüan aru saada, mida ma siis tunnen. Kurbus? Ei tunne seda ka... "On see blokeering, et ma midagi ei tunne?" püüan tajuda. 

Sageli ei tunne me olukordades, mis võiksid/peaksid meile kõigi eelduste kohaselt mõju avaldama, mitte midagi. See viitab sellele, et siin võib olla mingi tunne blokeerunud. Tunnet tunnet - oleme me teadlikud sellest, mis protsess meis käib. Ja me saame valida, mida teeme. Tundest teadlikuks saades saame sellega mitte samastuda - jääda kohale.
See on aga kahtlane, kui tunnet üldse "ei ole". Sest kui me ei tunne midagi, siis see ei tähenda, et tunnet ei ole - see viitab sellele, et see pole meile nähtav. Tegutseb n.ö. põranda all. Ja võib täiesti suvalisel hetkel välja purskuda.

Ma olen ise märganud, et mul jõuab tunne natuke hiljem kohale. Minu instinktid on veel lapsepõlve mõjude tõttu mitte väga hästi toimivad - olen oma tundeid kunagi väga tugevalt alla surunud. Pole julgenud tunda, väljendamisest rääkimata. Täna tean, et vaid tundeenergat tundes ja sellest läbi minnes saame seda lahustada ja lahti lasta.

Niisiis seisan seal esikus, lapsed ja koer mulle otsa vaatamas. Sekundi murdosa kestab terve igaviku. "Aga kui mul ühtegi tunnet ei ole, mille pealt reageerida, siis ma saan ise valida, kuidas nüüd käituda. Hmhh.. ma võiks isegi naerma hakata ja nalja visata :)" mõtlen.

Olen viimasel ajal kutsunud rohkem huumorit enda ellu. Eriti sellistesse olukordadesse..., hihh. Sest ma märkan, et minu sees on veel endiselt aegajalt oma nägu näitamas automaatprogramm, mis toob ärrituse ja viha kohale.

Aga nalja heitmine mulle nii oluliste esemete väärkohtlemise üle ei tundu hea mõte. Ja ma noomin Stellat tõsise näoga, et ta mõistaks, et see mis ta tegi, on igati taunimisväärne. Lapsed vist hingavad kergendatult, et see läks küll lihtsalt :))

Järgmiselgi päeval mõtlesin kingade peale. Nüüd mõeldes tundsin kerget kurbust.
Kurbust tundes märkasin aga kohe, kuidas mõtted hakkasid kurbust toitma: "Need olid ikka NII ilusad kingad! Nii erilise - sinise-lillaka-beezika neerukujulise mustriga.... Mida sa nüüd jalga paned? Kas sa enam nii ilusaid kingi üldse leiad endale?"

Mis sest, et kui ma nad eile üle pika aja jalga panin, tundsin, kuidas mul on käies paremal jalal valus. King mitte ei pigista, aga jala pealt olid lihased pinges. Mu jalg lihtsalt ei taha enam, et ma teda nii ebaloomulikku asendisse panen, nagu kõrge kontsaking nõuab. 
Olles käinud  enam kui aasta kontsakingadeta (nagu Merit Raju oma esikteoses(?) tabavalt ütleb, kuigi mina pigem füüsilises kui emotsionaalses mõttes) ei suuda ma sageli enam mõista, kui vaatan ilusaid naisi kõrgetel kontstel. Mille nimel end mingite pulkade otsa kõndima panna? Õigupoolest ju päris naljakas. Kui Maale tuleks keegi, kes ei teaks moe ajaloost midagi, ei saaks ta üldse aru, mis karistus neile naistele on määratud, et nad sellisel ebaloomulikul viisil käima peavad...

Igatahes, sain aru et olen praegu jõudnud kohta, kus mind kõrged kontsad üldse ei eruta. Miks siis kingigi taga nutta? Et äkki ma mõtlen ümber? Et mis edaspidi saab? Et ikka igaks juhuks tulevikku kontrollida? :))

Siinkohal saan aru, et kingad tulid mulle õpetama lahti laskmist. Kingade äraviskamine on kõige selgem vanade mustrite, mõtlemis- ja tegutsemisviisidest lahtilaskmine.

Ja tõesti, ise olen ju loonud ja hoidnud taotlust lasta lahti kõigist oma vanadest ja aegunud mustritest ja luua uut. Uusi suhteid, uusi hetki, uut iseennast. Kingade äraviskamine on siinkohal väga sümboolne, et mitte öelda, tähenduslik.

Ongi tähtis, et kingad oleksid armsad ja hingelähedased, mitte suvalised käimad, mis mulle nagunii ei meeldinud. Sest ka minu enda sisemised mõtlemis- ja käitumisharjumused on ju väga nahalähedased :)

Ja taas on mu suur Õpetaja - mu koer Stella mu selle olukorra juurde toonud. Läbi tema on juba päris mitmeid uusi mõistmisi ja nägemisi iseendas tekkinud.

Kõik meie Õpetajad on meie peeglid. Ja kõik meie ümber, iga olukord, iga hetk, võib olla selleks õpetajaks, mis näitab meile iseenda erinevaid nägusid.

Selgemini nähes on lihtsam teha uusi valikuid. Kuigi mitte alati, nagu Sogyal Rinpoche lugu august keset teed, seda nii ilmekalt näitab :)

Elu Õpetused

Juba mõnda aega, Ajamaja õpetustest alates eelmise aasta septembris, on minus keerelnud mõte, koondada ühtekokku erinevad õppetunnid elust. Et jagada kogemust kuidas Elust enesest, igast hetkest saab Õpetaja. Siin ei ole vaja ühtegi guru, ühtegi kirjapandud õpetust… lihtsalt olla tähelepanelik ja noppida üles, mida elu lahkelt jagab.
Olles tõeliselt kohal, avatud tundlik ja märkamisvalmis, siis hakkab Elu igal sammul õpetusi ja äratundmisi jagama. Iga hetk võib olla sõnumitoojaks, et avastada Elu ja iseennast järjest sügavamalt.

Võtan hetke kuulatada, mida see (sageli ka ebamugav!) olukord mulle õpetab. Olen kogenud nii suuri kui väikesi märkamisi. Mõnikord õpin ühte ja sedasama asja ikka ja jälle, uue nurga alt.

Aga need äratundmised on alati nii rõõmustavad! Sest kõik Elu Õpetused viivad lähemalt Tõele. Ja Tõde on alati rõõmutoov. Selle järgi võib ta lausa ära tunda :) Kui ma tunnen, et lõdvestun, tajun kehas rahu ja rõõmu, siis olen Tõele - parimale võimalikule tegevus-mõtte-ja olemisviisile -  kõige lähemal.

Elu õpetusi kuulates ja märgates tuleb mulle sageli meelde lugu Sogyal Rinpoche raamatust "Tiibeti raamat Elust ja Surmast" :

"1. Ma kõnnin mööda teed.
Keset teed on suur auk.
Ma kukun sinna sisse.
Olen kadunud... Kõik on lootusetu.
See ei ole minu viga, et ma siia sisse kukkusin.
See võtab terve igaviku, et siit välja saada.

2. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma teen näo, et ma ei näe seda.
Ma kukun jälle sisse.
Ma ei suuda uskuda, et ma olen jälle selles kohas!
Aga see ei ole minu süü.
Võtab päris kaua enne kui ma välja saan.

Allikas: http://www.geograph.org.uk/photo/1352583

3. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma näen, et see seal on.
Ma kukun ikka sisse... see on juba harjumuseks saanud.
Mu silmad on lahti.
Ma tean, kus ma olen.
See ON minu süü.
Ma saan koheselt välja.

4. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma kõnnin selle ümbert mööda.

5. Ma kõnnin mööda teist teed.

Sellised need Elu Õpetused on. Sageli jagab ta meile ühte ja sedasama õppetundi erineval kujul. Aga me ei näe seda. Ja miskit ei muutu. Aga kui me jääme kohale - ei ole hinnangulised, vaid püüame märgata, mida see olukord mulle räägib? Millele tähelepanu tõmbab? Mida ma siin vajan? Mida asjaosalised vajavad? Siis õnnestub haigutavatest aukudest keset teed mööda minna. Nii et järgmisel korral polegi enam auku või oskame kõndida juba päris uut teed. Kasutada päris uut lähenemisviisi.

Kuidas ometi olla, kui kõik on pidevas muutumises?

Me loome oma tõde kogu aeg uuesti. Õigemini oma ühendust Tõega.
Ühel hetkel võib olla see selge nagu värske hommikune allikavesi. „Oh, ma nüüd lõpuks tean! Ma mõistan... Küll on hea tunne... Olen vist kohale jõudnud.. :)“ kõlab meie sees. Ja järgmisel hommikul – nagu minagi sageli kogenud olen – on see uduse loori taga varjus ja ühendust kuidagi ei saa.
Sellepärast need, kes me oleme sisemise rahupaigaga, Tõe ja Ülima Armastusega ühendust saanud, otsime nagu ikka ja jälle uuesti. Püsima sellesse õndsasse seisundisse jääda on kuidagi erakordselt keeruline. Ja eks valgustunuteks me nimetamegi neid, kes on suutnud sellesse seisundisse püsima jääda.
Mulle tundub, et vähemalt Eestimaa peal on palju neid, kes on valgustatuse hetki korduvalt kogenud. Sealt meie igatsus seda jälle kogeda, selles ollagi. Hoida seda seisundit... aga teatavasti on ainuke kindel asi see, et kõik muutub. Mitte midagi ei jää püsima. Kõik ON pidevas muutumises.

Seepärast on hea ikka ja jälle leida meeldetuletust Tõest. Armu kohalolust. Keskenduda tänulikkusele. Esimest aitavad meeles hoida sõbrad – vennad ja õed, kellega tunned ühendatust. Nagu Sofikene eelmise loo peale kirjutas: „Tean, aga olin unustanud.“ Unustuse loor on kerge üle meie laskuma. Õhtul veel oli kõik nii selge... ja täna... olen segaduses. Kuhu see küll kadus?
Ja kui hommikune argirutt peale tuleb, on lihtne ära kaduda. Peas siblivad igasugused mõtted, meel on pungil täis algava päevaga seotut... oleme oma tähelepanus juba kontoris, kliendikohtumisel või sellel, mida veel teha tuleb... Igatahes ei ole me enam siin, selles hetkes, mis on. Aga see hetk on ainus, mis on.

Kui suudad võtta hommikul aega, et tähelepanu enda sisse viia (meditatsioonis või ka lihtsalt vaikses hetkes, tee- või kohvitass käes), ja lubada olla kõigel mis on, on ühenduse seisundi kogemisel rohkem võimalust.

Ja Armu kohalolekut - võib tegelikult kogeda iga hetk... Selleks on vaja lihtsalt aeglustuda. Aeglustuda... peatumiseni. Ja selles hetkes märgata seda mis on.
Tule vaikne naksumine kaminas, puud hõõgumas punakasoranzilt, tulekeeled liikumas nagu silitamisi piki puuhalgude krobelisi kehasid, aegajalt justkui ootamatust rõõmusähvatusest sädemeid välja paisates..., õhksoojuspumba kauge ühtlane mühin, kella monotoonne tiksumine, kõrval magava koera nohin, iseenda südamelöökide kume põksumine... tajun kuidas mind ümbritseb krõbekülm talvehommik... hommikupäike värvimas hahetavat taevast ja lumistes kasukates puid lillakasroosaks... Mitte ühtegi mõtet ei ole...  on vaid see hetk... täis ääretut tänutunnet ja aupaklikkust elu vastu... Ja ujun elu lõputus Armastuse ookeanis.

Kui Sa ei taju, määratus Armastuse väljas sa viibid, siis alusta sellest, et tunneta oma olemuse piiritut lõpmatust.
Selleks taju oma energiat, mis ümbritseb su füüsilist keha. Avarda seda (oma kujutluses või läbi tunnetuse), nii et kui keegi istuks su kõrval, siis su energia võtaks tema oma mulli sisse. Nüüd avarda seda veelgi... nii et su energeetilised piirid ulatuksid toa/korteri/maja seinteni... sealt edasi kvartaliservadesse... linna või maakonnapiirini... üle terve Eestimaa... valgudes üle kogu maakera... avardudes veelgi... Kuuni.. Päikeseni... viimaste planeetideni meie päikessüsteemis... luba sellel valguda veelgi kaugemale... taju tervet galaktikat oma energias olevana... ja sealt veel edasi... Sul ei olegi piire. Meil ei olegi piire. Oleme lõputud energeetilised olendid.

Isegi kontoris olles on võimalik seda ühendust luua. Kuigi nõuab pingutust, sellal kui looduses olles juhtub see pingutuseta. On hea, kui saad minna oma vaimusilmas või mõne foto abil ilusasse looduslikku paika. Looduses olemine aitab alati saada ühendust Elu lõputu olemusega, Looja võrratu loominguga, lummab hinge, paneb peatuma ja märkama.  Mingem metsa :)

Hetke püüdis kinni: Janek Laanemäe

Olen väga tänulik, et mul on praegu palju aega. Nii palju on võimalust elu ilu kogeda.

Kas sina tead, mis õigused sul on?

Peale koolis toimunud õigusaktide koolitust mõtisklesin õiguste teema üle  laiendatud kontekstis - millised õigused (ja millised kohustused) on meil erinevates suhetes?
Me oleme sageli nii hõivatud tähelepanu hoidmisega teistel inimestel (“Mida ta minust küll arvata võib?” -“kas ma teen ikka õigesti?” - “kas ma olen ikka piisavalt hea”), et me ei tea enam, millised on meie endi õigused ja vajadused.

Kui me avastame, et meil on õigused, millest meil senini aimugi polnud, algab muutus ja areng… me hakkame sisemiselt tervenema.

Tsiteerides oma õpetaja Marina Paula Eberthi sõnu: “Mul on õigus…, sest ma olen inimene.”

Mäletan, kui paar aastat tagasi oleksin nagu millegagi (õunaga? ;)) vastu pead saanud, kui ühtäkki sain aru, et ma polnud endale kunagi teadvustanud, et ka mul on õigused… Meil on kõigil õigused. Üldinimlikud õigused. Kõigis meie suhetes.
Me teame oma õigusi ühiskonna liikmena, nagu õigus kodule, elu puutumatusele, haridusele, seksuaalsele ja religioossele valikuvabadusele, sõna- ja mõttevabadusele jne, aga n.ö. nahalähedasemaid, inimlikke ja inimestevahelisi õigusi me sageli ei tea või ei teadvusta.

Meil on erinevad õigused (mitte ainult kohustused!) oma erinevates suhetes ja rollides. Meenub mu hämmastus, kui sain aru, et ma polnud kunagi teadvustanud, et mul on ka paarisuhtes oma õigused…  Tundus, et tuleb lihtsalt teise vastu hea olla. Mitte et see oleks alati õnnestunud… aga kui oma vajaduste eest ei oska/julge/ei märka  hoolitseda…. ei oska ju tegelikult tähele panna ka teise vajadusi.

Mäletan, kuidas aastaid tagasi imetlesin, kui keegi kasutas oma õigusi näiteks suhetes ülemusega, öeldes midagi sellist, et “kui te soovite meilt sellist tulemust, siis tuleb teil meile võimaldada sellised ja sellised vahendid.” Mina polnud kunagi selle peale tulnud, et kui minult midagi nõutakse, siis on ju ka minul õigus nõuda!! :P
Kui oled lapsena pidanud lihtsalt “sõna kuulama”, kui sinu õigusi on eiratud, siis võib see tulla üllatusena, et ka sul on õigused, mille täitmist võid julgelt teistelt nõuda.

Kui olen koolitustel rääkinud enesekehtestamisest ja enese väärtustamisest, olen märganud, et inimeste jaoks on üldinimlike õiguste olemasolu üllatuseks.

Pereteraapia emaks peetava kuulsa Ameerika psühhoterapeudi Virginia Satir on põhjalikult käsitlenud inimõigusi. Toon siinkohal neist loetelu, mida võib kasutada ka sisendustena oma enesehinnangu või enesekindluse tõstmiseks:

1. Ma ei pea end süüdi tundma, kui kellelegi ei meeldi, mida ma teen, ütlen, mõtlen või tunnen. 2. See on okei, kui ma tunnen viha ja väljendan seda vastutustundlikul moel.  Süüdistamiseta. 3. Ma ei pea kogu vastutust enda peale võtma, kui olen koos teistega otsuse vastu võtnud. 4. Mul on õigus öelda: “Ma ei tea” või “Ma ei saa aru” ilma et tunneksin end rumalana. 5. Mul on õigus öelda: “Ei!” ilma end süüdi tundmata. Ma ei pea end vabandama või põhjendama, kui ütlen “Ei”. 6. Mul on õigus teistelt abi paluda. 7. Mul on õigus ära öelda, kui teised minult midagi paluvad. 8. Kui teine minu arvates käitub minuga ebaõiglaselt, siis on mul õigus talle seda öelda. Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on mul õigus talle seda öelda. 9. Mul on õigus mitte võtta lisakohustusi, ilma end süüdi tundmata. Mul on õigus öelda: „Ma ei soovi, ma ei taha, mind ei huvita.“ 10. Mul on õigus teha vigu ja ma olen oma vigade eest vastutav. Mul on õigus eksida. 11. Mul on õigus riskida iseenda nimel ja selle eest vastutada. Mitte teha vaid seda, mis on kindel ja turvaline. 12. Teistele ei pea alati meeldima see, mida ma teen. Nad ei pea mind imetlema ega respekteerima.

Ma lisaksin siia ka õigus hoolitseda enda soovide ja vajaduste eest!

Olen oma kodulehel pannud üles lisaselgitustega ennast väärtustava inimese õigused, mis toimivad kõigis suhetes.

Õigused on lähedalt seotud piiridega.

Kui keegi on lapsepõlves sageli meie piire ületanud (meie arvamust pole kuulatud/küsitud, meid on füüsiliselt karistatud, meie peale on karjutud (kõik füüsilise, vaimse ja emotsionaalse vägivalla vormid), ei ole meil head ühendust oma piiridega.

Ja kui meil pole ühendust enda piiridega, siis ei ole meil seda ka teiste piiridega. 

Sul on õigus väljendada, kui keegi ületab (kas sihilikult või ka pahaaimamatult) su piire.  Sa ei pea kannatama ja lootma, et ta ise aru saaks. Kuidas ta saakski aru saada, kui sa ei väljenda? Näiteks: * kui keegi räägib lõputult, aga sinu jaoks on seda liiga palju; * keegi puudutab sind füüsiliselt – kasvõi sõbralikuks silituseks või kallistuseks, aga sa tajud, et see on sinu jaoks ebamugav; * keegi kasutab sinu aega (või muid ressursse) mingil viisil, mis on eelnevalt kokku leppimata ja sa ise ei tunne sellest rõõmu ja rahulolu; Luba endal öelda oma piiride ületamisele: STOPP! Kuulata oma sisemuses ja väljenda seda enesekohaselt, et ka teise tundeid säästa ja ise mitte piiririkkujaks muutuda. Näiteks: Mitte et “ole vait, ma ei jaksa sind enam kuulata”, vaid “ma vajan vaikust / aega omaette olla”. Mitte et “ära puuduta mind”, vaid näitaks “mulle sobib see paremini, kui me jätame kallistamise ära”.  Lepi kohe (enda ja kaaslasega) kokku, et Sul on aega näiteks kaks tundi. Kui see aeg hakkab lõppema, siis leia endale sobiv lause, mida öelda. Näiteks: “Mul hakkab nüüd aeg otsa saama, tore oli sinuga vestelda." Avatud kommunikatsioon soodustab häid suhteid ja kõigi osapoolte head enesetunnet.

Meie maailm on selline, nagu me teda tajume. Nii et kui me ei tunne endal õigusi olevat, siis neid ka pole. Kui sa aga teadvustad endale, mis õigused sul on, siis need ka on:)

Hihh… ja nii nagu õigusvaldkonnas, tasub võtta samamoodi ka suhetes – kui sulle esitatakse nõue, siis ära ehmata ära – kaalu, mis on põhjendatud ja mis mitte ;) Ja võta aega vastamiseks, kuulata kas see sulle ka sobib või hoopis mitte. Kõigega ei pea nõus olema :)

Ajarännak lapsepõlveradadele

Olen emal külas. Ma ei käi siin miskipärast väga sageli, veelgi harvemini tunnen, et tahan õue jalutama minna. Ei teagi, miks. Seekord aga kutsub mind miski nii tugevalt. Panen end riidesse ja lähen.
Jalad viivad nagu iseenesest oma kunagise lapspõlve kodumaja juurde. See on samasugune hele 2-korruseline 8-korteriga maja, nagu teisedki siin Kaagveres. Seisatan saarepuu all, mille kõrval oli vanasti liivakast. Kuulen täiesti selgelt laste hääli, kilkamisti... näen ennast ja naabrilapsi liivakastis mängimas, nagu see oleks päriselt. Praegu pole seal enam mingit liivakasti, vaid muru...

Orrinite lapsed Piret ja Oliver tulevad, suhkrusaiad käes... Kobrulehtedel pärlendavad kastepiisad, õhk on suviselt soe ja laste naerust ja lustlikkusest mänguliselt sädelev. Näen, kuidas me jookseme ringi, mängime trihvaad... lööme end sihvaka saarepuu külge mängust lahti. Nüüd on sellest siledast postist saanud krobelise koorega jäme puu. Me jookseme majanurga äärde, kus vana pesuköögi mademel lahtitulnud kivikeste aukudesse plomme mötsides hambaarste mängime. Ninna tungib tolleaegne pesuköögi umbne ja niiske lõhn... küll see oli kardetud paik... mis oli külm ja hämar isegi suvisel ajal. Ja kui silmad pimedusega ära harjusid, siis võisid avastada kohe enda lähedalt mitmeid kärnkonni, kes olid sinna kuumuse eest varju pugenud.. brr!

Nii armsad mälestused! Liigun maja eest edasi metsa äärde. Siinsamas oli vanasti prügikastid, tunnen siiamaani ninas teravat läppunud prügikastihaisu. Kõik sai ju tookord kokku kallatud, mingeid kilekotte ei kasutatud. Üks kilekott maksis 60 kopikat, selle eest sai juba mitu jäätist, leivast-saiast rääkimata!

Kohe prügikastide kõrval kasvas toompihlakas kõige suuremate ja magusamate marjadega. Oi, kuidas need marjad meile maitsesid, kuigi ma ju teadsin, et ka prügikastide põliselanikud – sinakasrohelised prügikärbsed armastasid nende peale paterdada...

Kõnnin endiste kuuride-lautade vahel. Hämmastav, et need täna nii madalana tunduvad kuurid tundusid lapsepõlves nii kõrged! Kõnnin, silmad lahti, kuid mu silmade ees rullib lahti hoopis teistsugune stsenaarium, kui see, mis mind tegelikult ümbritseb :) Filmilindina jooksevad silmade eest läbi erinevad lapsepõlveseigad... Siinsamas jooksevad ringi kanad, tean, et pean olema ettevaatlik, sest see va Liisu valge kukk on õige ohtlik. Ükskord hüppas mulle kukile, peaaegu et pähe ja hakkas nokkima. Oii, kui hirrmus see oli! Tunnen aiamaadelt tulevad kalasuitsetamise lõhna... Tänaseks manalateed läinud armas naabrionu Jaan armastas kalalt tulles nad ikka oma aiamaal suitsuahju panna. Kui ma muidu kala ei söönud, siis need tema soojad suitsukalad maitsesid küll lõpphead!

Siin on kuur, kus kunagi oli meie laut. Astun oma vaimusilmas külmast talveilmast sooja loomalõhnalisse laudaruumi (praegune jaanuarikuu on tegelikult täiesti ilma lumeta ja õues on päris soe). Aga mäletan neid lumiseid talvesid, mil ma padistasin ringi punasekirjalise vööga kasukas kenasti kõhu pealt kinni vöötatud. Mulle meeldis talvel laudas käia, kuigi me üksi seda teha ei tohtinud. Ninna lööb mõnus soe lõhn lammastest ja kanadest. Nii mõnus on oma väikesed sõrmed lammaste heinapebrelisse kasukasse sõlmida... ja nende nahalt leviv soojus soojendab üles ka minu väikesed külmast kohmetanud sõrmed.

Liigun edasi ja juba on silme ees järgmine pilt. Naabripoiss Imre on oma elu esimese äri püsti pannud ja müütab siin kokkuveetud kastidest ehitatud leti peal erinevaid asjakesi. Sellest tuli mõistagi tookord hull pahandus... (kes siis sotsialismiajal ettevõtjaid oskas hinnata!) aga naabripoiss on siiamaani ettevõtjana müügivaldkonnas tegutsemas :)

Keeran ümber nurga ja oi, siinsamas lahtises osas oli traataia taga alati palju tibusid. Küll meile meeldis neid pehme vesirohuga toita, mida alati siinsamas hulganisti leida võis. Vaatan praegu ringi... noh, tänastele tibudele poleks midagi kitkuda... aga tibusidki pole... Vaid pehkinud vaiad seisavad püsti vanade aegade mälestuseks...

Kõnnin ringiga tagasi, lähen üle maantee ja astun koolistaadioni tagusesse metsa. See kohe külaservas asuv metsatukk on äratundmatuseni muutunud. Mitte lapsepõlvega võrreldes, aga värskelt. Keegi on nagu suvaliselt siit ja sealt puid maha võtnud.. Vähe sellest, need puudehimustajad on ka enda järgi kõik koristamata jätnud... Nii vedelevad ärasongitud metsaalusel mahavõetud oksad mustika- ja pohlavartega segamini... Nii trööstitu vaatepilt... mets oleks nagu ära vägistatud... ja seejärel sinnasamassse maha jäetud... Mul tõusevad pisarad kurku ja viha ka... Lähen siit kiiresti eemale ja soovin vaid, et mets oma igipõlises rahus suudaks lihtsalt edasi kasvada...

Uued vanad rajad panevad taas erinevaid mälestusi üles kerkima... Uskumatu, kui palju näeb loodus siin täpselt samasugune välja kui siis, ma veel nendes kohtades lapsena ringi liikusin! Kolmkümmend aastat tagasi?! Meenuvad lõputud sõidud jalgrataste logina saatel mööda neid nii tuttavaid metsaradu, jalutamised sõpradega, jalgpallimängimised staadionil, jaanituled Lasketiirul... Meenub, kui kord väikese tüdrukuna emaga jaanitulel olime, rääkis ta, et „meie läheme nüüd koju, aga suured (s.t. noored) lähevad peale südaööd metsa sõnajalaõit otsima“. Mäletan, et kujutasin ette, et see sõnajalaõis on kindlasti valge ja võrratult ilus!

Jalutan edasi... meenuvad igasuvisesesd metsmaasikate otsimised teepervedel... näe, siin oli võrratult hea maasikakoht.. ja siin ka... Tunnen lausa ninas suvist magusat metsmaasikate ja soojade heinakõrte lõhna...

Liigun edasi, mööda lapsepõlveradu... silme ees ja südames rulluvad lahti ikka uued ja uued olukorrad... süda on sellest nii avatud ja soojust täis...

Jõuan alleevahele, asfaltteele. Siit sõitsime rattaga või käisime jala piima järgi, mannergud käes. Mäletan, kui ükskord rattalt kukkusin ja suurem osa piima ümber läks... Oi, kuidas ma kartsin siis pahandada saada... aga hirmul olid suured silmad, ema polnud üldse pahane.

Kõnnin edasi.. meenub ühtäkki, et siinsamas allee alguses oli kunagi üks suur mahajäetud ja vist isegi põlenud maja... Seda pole enam siin mitukümmend aastat, ma ei mäletanud üldse, et see siin üldse olemas oli! Nüüd näen seda mu kõrval nii selgelt, nagu selle asemele polekski uut maja ehitatud... Tumedate seinapalkide taustal kasvasid maja ees imeilusad oranzid füüsalid... Ka siin lööb mulle selle paiga tollane lõhn kohe ninna... Käisime siin ühe sõbraga ikka kolamas.. nii põnev oli J Ja siinsamas tee peal nägime ühel suveööl esimest korda langevaid tähti...

Teen ringi Emajõe ääres... ja jõuan koolimaja taha kohta, mida me kutsusime Tiigimäeks. Koheselt on mu silme ees ja mu ümber lumine talv. Me oleme õige väikesed lapsed ja laseme huilates ja hullates mäest alla. Näen taas minust natuke vanemaid naabrilapsi Imret ja Katit... näen nende mütse ja mantleid ja oma pruune karupükse, mis on juba lumepalle täis paakunud :) Laseme mäest alla, kuni varbad on nii külmunud ja kanged, nii et ema pistab need tuppa jõudes sooja vette sulama :)

Teen tiiru koolimaja juures... Hämmastav, kui lähedal on kõik minevikumälestused, kui lubad neil lihtsalt tulla! Tänaseks on koolimaja vana osa suletud, aga mul piisab maja ees seismisest, kui näen end väikese tüdrukuna ema juurde tööle minemas... ikka kõigepealt õpetajate tuppa ja siis nendesse suurtesse ja avaratesse, omamoodi lõhnavatesse pruunide puupõrandate ja hallide linoleumidega kõrgete akendega koridoridesse jooksma ja mängima.. seni kuni koolitüdukud tunnis on. Kaagevere kooli tüdrukuid ma pelgan. Ma ei ole täpselt aru saanud, mis nad teinud on, et nad siin koolis on, aga ma olen aru saanud, et midagi paha nad on teinud, millest isegi valjusti ei räägita... Kui tunnikell nad vahetunnile kutsub, peitun mina taas õpetajate toa tuttavasse turvalisusesse. Sinna kogunevad tuttavad tädid, tuleb ema... Nii tore on, kuidas ta mind nähes rõõmustab :)

Mäletan, kuidas käisime ikka vanaemale Tartusse koolimaja väravast helistamas. Tollal ei olnud kellelgi Kaagveres telefoni. Nii põnev oli vedadada oma väikeste sõrmedega telefoniketast, mis grr-grr-grrr tagasi oma algasendisse veeres. Ikka grr-grr-grrr ja grr-grr-grrr. Mäletan, et natuke piinlik oli ka rääkida, kui valvuritädi pealt kuulas. Ja veelgi piinlikumalt tundsin ennast, kui teadsin, et valvuritädi kõrval väikese ukse taga istus keegi koolitüdrukutest kartsas. Mille eest neid sinna pandi, ma ei teadnud. Mäletan vaid oma väga vastakaid tundeid nende minust palju vanemate, kuid küllap õnnetute hingede suhtes.

Koolimaja juurest tulen elumajade juurde tagasi. Väikest jalakäijatele mõeldud asfaltteed suurte tammepuude all, mida mööda me varem koolimaja juurde tulime, ei ole enam. Tulen üle muru, justkui kõnniksin ikka veel selle vana tee peal. Paremat kätt on vana saunahoone, vasakul kunagine kauplus.

Meenub, kuidas käisime emaga laupäeviti saunas. Kõik Kaagvere naised käisid koos saunas. Võtsime suured metalsed pesukausid, lasime vett täis, otsisime vaba koha, panime pesemiseks valmis ja läksime lava peale. Mäletan siiamaani nende tumedate lavalaudade kergelt krobelist pinda... ja seda omamoodi lavaruumi lõhna... Eriti kui ahju tuld juurde pandi. Nii põnev oli seal hämaruses istuda ja kuulata, mida ema ja suured tädid räägivad. Väikese lapsena meeldis mulle väga saunas käia, tädide suuri rippuvaid tisse piiluda ja imestada, kas tõesti on ka minul kunagi sellised...?! Mida aeg edasi ja mida enam minu keha hakkas arenema, seda ebamugavam oli mul ühissaunas käia. Hakkasin igasuguseid vabandusi välja mõtlema, miks sinna mitte minna ja käisin hoopis vannis.

Selline ühissaun toimis aga ikka veel aastaid, tänapäeval enam mitte. Ja kui naised käisid kiirelt pesus ära ja koju tagasi, siis meestesaunad olla õige lõbusad kohad olnud, kus saunaõlledega koos veel poole ööni istuti ja juttu aeti.

Vasakut kätt on endine poemaja, mida me kutsusime majavärvi tõttu roosaks majaks. Tänaseks on sellest ümberehitatud moodne korterelamu. Oma vaimusilmas astun ma poeuksest sisse. Mind võtab vastu jahe ja hämar kivipõranda ja ilma akendate eesruum. Paremat kätt on poeuks, astun sinna sisse. Poemüüja on suur, kogukas suure kõhuga tädi, kellel oli minu arvates kõige õigem poemüüja nimi – Miina Aino. Ta on natuke karmi ja ostjaid tagantkiirustava moega, aga tegelikult on ta väga tore tädi. Mäletan nii palju kordi, mil ema on mind poodi saatnud mingeid puuduolevaid asju ostma... aga kõige enam on mulle jäänud meelde tumeroosas tugevas plasttopsis ja sinise plastkaanega pähklid šokolaadis. Käisin neid seal ikka ja jälle piilumas, aga vaid haruharva sai neid osta... ju nad olid päris kallid. See-eest valge Malviina jäätise sai 13 kopikaga :)

Ei teagi, kas legendiks räägitud lugu on päriselt sündinud.. aga olla juhtunud, et naabritädi saatnud väikese naabripoisi poodi supi jaoks tilli ostma. Temal läinud tee peal meelest ära, mida vaja oli ja küsinud „supinokut“ :) Praegu küll mõtlen, et kes siis tollal tilli poest ostis? Ju see ikka pigem külalegend ole :)

Kõnnin edasi, silmanurgas näen kohti, kus ikka külalastega suveõhtuti „milkut ja pätti“ mängisime, kastanipuude otsas ronisime, suuremaks saades koroonat tagusime või sulgpalli lennutasime...

Jõuangi tagasi ema koju. Teen ukse lahti... mind võtavad vastu isuäratavad söögilõhnad ja olen ühtäkki olevikus. Kogetud ajarännak tundub üheltpoolt natuke ebareaalne, teisalt nii tõeline!

Ütle veel, et ajarännud ei ole võimalikud :)

Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks

Nägin täna unes,  kuidas ma ütlen  ühele oma lähisugulasele paluvalt: „Ma pole kunagi saanud päriselt kogeda ei emaarmastust ega isaarmastust.“
Ise mõtlen, et mis selle igatsemises halba on? Ta vaatab mind jäigalt ja isegi ebasõbralikult ning vastab: „Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks“.

Sel hetkel ma ei saanud aru. Aga hiljem, ärkvel olles, saan küll aru.
Hoides kinni oma igatsusest emaarmastuse ja isaarmastuse vastu, püüame me teha asju nii, et neile meele järgi olla. Ja me ei vali ennast.

„Mees jätab oma vanemad ja hoiab oma naise poole“ meenuvad mulle miskipärast sõnad Piiblist: „Seepärast jätab mees oma isa ja oma ema maha ja hoiab oma naise poole, ja nad peavad üks liha olema“.

Kas ka selles ütluses pole mitte metafoor? Olen aru saanud, et Piibel on täis metafoore – kuna need tekstid on nii sügavad, siis vaid metafoorid saavad kanda kogu sügavust.. Ja paljutki on muudetud, läbi tõlgete ja soovi inimesi mõjutada ja kontrollida.

Neist kõige kuulsam on ju mõistagi 10 käsku... Mis ütleb, et “sina ei pea mitte…” (tänaseks juba ümbersõnastatud “Sina ei tohi…”) a la - ja kui sa neid asju ei tee, siis pälvid Sa Jumala armastuse. Milline absurd! Vaid siin duaalses kolmedimensioonilises maailmas käivad asjad nii!
Moosese sõnades oli väidetavalt  põhjus- ja tagajärg seos vastupidi ja seda ma usun küll: “Kui Sinus on Jumala armastus, siis Sa ei pea enam… mitte midagi neist, sest see ongi ilmselge.” Sest siis sa elad, olles ühenduses Tõega ja sisemine sundus neid asju teha lihtsalt puudub.

Meis eneses on nii mees kui naispool. Jungi järgi Animus (mehelik osa naises) ja Anima (naiselik osa mehes). Meespoole roll on tegutseda, olla sihikindel, luua välist maailma. Naise roll on olla intuitiivne, võtta vastu, luua keskkonda, hoolitseda. Nii et ka meie, naiste, sisemise mehe roll on hoida oma naise poole – oma ürgnaiselikkuse poole.

Ja tõesti, nii nagu ka veeda-astroloog Amar mulle soovitas - kui isaga ühendust ei ole, siis loo ühendus Taevase isaga. Ilmselt on niimoodi võimalik teha ka Jumala Emaga.

Kõige paremad mõtted tulevad viimasel ajal... vannitoas.

Vähem kui aastapäevad tagasi sai öeldud-kirjutatud minust Eesti Naises ilmunud loos, et olen ise oma elu looja. Täna tundub, et „oh, kui naiivne ma siis olin!“ Aga ehk just see naiivsus – sinisilmne usk Elusse, tema toetusesse ja valmidusse lasta end kujundada minu soovi järgi aitas sellele kaasa? Paras kogus sinisilmset usku on nagu memme musi, mis hoiab ja kaitseb :)

Viimase nelja kuu jooksul kogetu on teinud mind teadlikuks paljudest lõksudest sel teel. Ja mul on endalgi praegu huvitav seda kuulda, aga ehk ma nüüd mõistan ka paremini neid inimesi, kes oma unistustest muudkui eemale triivivad... Sest seda olen ma ka ise viimaste kuude jooksul kogeda saanud... 
Unistuse saar on just siinsamas, käe-jala juures… aga järgmisel hetkel on ta juba käeulatusest eemale triivinud… kuigi oma arvates siblid ja sõuad ju kiiresti… On see mingi veealune hoovus, mis eemale kannab või on saar ise triiviv?!

Psühhoanalüütilise teooria järgi mõjutavad meid tugevalt vanemlikud keelumehhanismid, mis võivad sügavalt teadvusse juurdununa olla vastuolus sellega, mida kogetakse reaalsusena. Sellest on kahju, kuna sellisele ebaküpsele sisemisele juhtimisele ei saa inimene toetuda - see juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille oleme õppinud oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, pole see täiskasvanule aga enam mitte. Nii oleme pööranud mitte usaldama oma sisehäält, enese uutele võimalustele avamine ja uurimisevaim minetatakse.

Täpselt minuga nii juhtuski… Pean seda sisemist vastuolu suuresti vastutavaks, et mul tuli loobuda oma soovist minna sügisel tagasi Indiasse. Reis oli küll ostetud, kuid lasin selle kuidagi käest libisema ja nii see haardeulatusest välja libiseski. Ja see õõnestas suure augu... minu eneseusalduse vastu, Elu usaldamise vastu, minu julgusesse... Sellel oli suur mõju.

Olin aastaid unistanud, et minna kolmeks kuuks reisima. Aga laste kõrvalt, keda üksi kasvatad, ei ole see ju võimalik (olen endale alati öelnud). Nüüd siis mõtlesin, et kavaldan oma unistuse üle :) Kolmekuulise reisi asemel lähen kolm korda üheks kuuks :) 
Oma unistusest loobumine lõikas mul jalad alt, nagu Kalevipojal Kääpa jõe ääres kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikas. Tunnen, et sellest hetkest alates olengi vigane olnud. Alles nüüd hakkavad haavad vaikselt paranema.

Tagantjärgi vaates (on kõik ju märksa selgem!) näen ka seda, et olin sügise alguses ülevõllitäistempoga töötatud aastast läbipõlemise äärel. Kuuks ajaks aja maha võtmine ja Eestist eemalolek oleks mind päästnud ja mu süsteemi uuesti töökorda pannud, ütles mu mentor mulle pool aastat hiljem (miks ma kohe talt nõu ei küsinud?!). Aga mina, jäädes ikkagi Eestisse, ei visanud ju labidat nurka… Nii viskaski süsteem sussid püsti ja olin pikka aega päris töövõimetu.

Õppisin siit palju. Võibolla isegi rohkem, kui siis, kui kõik oleks minu soovi järgi läinud :), võtab praegu endamisi itsitama. Nüüd ma olen kogenud, KUI OLULINE on iseendale “jah” öelda - ka  siis, kui Su kõige lähemana tunduvad inimesed ei mõista seda ja vastu on. Ja üldse -võibolla tasub veel vaadata… kas nad on ikka Sulle  kõige lähedasemad? Kas nad on tegelikult on Sinuga  ühest “hõimust”?

Lisaks sain läbi süsteemi restardi ühenduse rohkem oma naiseliku energiaga. Sain aru, et olen varasemalt tegutsenud rohkem maskuliinsemas energias (tulemustele ja –saavutamisele  suunatud energias). Nüüd koos naiseliku energia juurdevooluga (et mitte öelda - üleujutusega) ei käi enam asjad nii lihtsalt ja lineaarselt :) Nii mõndagi on läinud palju keerulisemaks… aga usun, et see on üleminekuperiood ja olles lõppkokkuvõttes taas ühenduses iseenda loomuliku olemusega, olen ma rohkem mina ise :)

Kuidas elada Elu voolavas jões? Meil on mingid soovid, unistused... Elul näib olevat hoopis oma plaan. Kas see on aga tegelikult nii? Võibolla on see just viis meie unistusteni – mõistagi mitte sirgjooneline tee, vaid kiina-käänuline, et me sel teel liikudes võimalikult palju Elu kogeda saaks?
Kui suurt rolli mängib siin see, kui palju me oleme oma soovide ja unistustega igapäevaselt kooskõlas? Või kui palju me triivime neist ja neisse uskumiselt eemale?

Elutants

“Siin reaalsuses on kõik ajutine, ka partnerite elutants.

Me ei oma mitte midagi ega mitte kedagi. Õnnelikud on need, kes julgevad tantsida oma tantsu oma lemmikmuusika saatel enda valitud partneriga.

Õnnelik armusuhe on mõnus, kerge, lõbus, lihtne, naljakas, kindel, mugav, pehme, soe, õige, aus, sügav, puhas, tõeline, hea, sõbralik, hoidev, toetav, inspireeriv, elus, põnev, arenev, külluslik ja huvitav.

Pole vahet, kas see kestab tund aega, kuu aega, kümme aastat, terve elu või igaviku.”
~ Tiina Tiitus~
Foto: Irina Vitalevna Karkabi

Olen tänulik kõigile neile, kellega olen tantsinud oma elutantsu :) Olgu see siis kestnud kaua tahes.

Armastus on alati kohal

Minu ja Sinu vahel
on alati ainult
ARMASTUS

kui me ka ei kohtu
ei näe
ei kõnele
vahepeal
või ei iial
kui me ka ei vaata silma
ei puuduta
teineteist
oma Südames ja Vaimus oleme koos
olgu vaid Parim me vahel

ARMASTUS
seda ütlen Sulle mu sõber
ja Sinule mu arm
ja Sulle keda tunnen juba ammu
ning Sinule keda ma veel ei tunne
Sulle kes Sa oled juba lendu tõusnud
ning Sinule kes Sa pole veel sündinud

ARMASTUS
on alati
meie vahel
aitäh Sulle
ja tea
minu pärast ei ole vaja muretseda
ning mina ei muretse Sinu pärast
kõik on nii nagu olema peab
rajad kohtuvad siis
kui selleks on
AEG

me pole milleski süüdi
ning meil pole kohtustust
ega kiiret
Kõik on paigas
ning liikuv
alati
valguses.
Usaldame.

~Ingel Undusk~

Mõnusaid hetki sügisest

Ei mäletagi, millal sügis NII värvikirev oli! Pildike koduõuelt:

Mõnus metsaskäik koos JCI Toompea kaaslastega. Polegi ammu nendega midagi ühist teinud. Selle aasta algusel astusin kojast välja…. Inimestega on endiselt hea ja soe tunne seotud, aga kojategemised on kaugeks ja võõraks jäänud. Järjest rohkem hindan oma elus saavutamise asemel protsessi nautimist. Mäletan, kui kümmekond aastat tagasi noorkodalane olin ja kojakaaslane Rein muukui rõhutas, et protsessi tuleb ka nautida, ei ole vaja ainult eesmärke seada ja  siis pingutada, et neid täita. Mäletan, et tollal ei saanud ma üldse aru, millest ta räägib :D Täna enam teisiti ei oska ega tahagi. Elu on hea õpetaja olnud ;)

Aga metsaskäik oli mõnus. Nautisime erinevaid järvi (kokku kuut!), mõnusaid pinnavorme (ootamatult vahvalt künklik oli), imelist ilma (hommikustest krõbedatest valgetest hallakristallidest rohukõrtel sai õhtuks sinise taeva ja päikesepaistega mõnus soe sügisõhk) ja head seltskonda (olin enda hea sõbra Triinu ka kaasa kutsunud). Kokkuvõtteks mõtlesin, et tore oli inimesi näha ja koht oli võrratu! Aga mitte kunagi ei lähe ma enam nii suure seltskonnaga metsa :) No kuidas on niimoodi võimalik metsas-olemist nautida…?!

Sylvia sünnipäev oli üks mõnus tema sõprade ja sugulaste kooslustimine :)

Oktoobri lõpus sai tehtud midagi, millesarnast kogemust mul varem polegi – käisime  meres ujumas. Kuusikrannas, Käsmus. Õues on ju “soe”  - 10°C... Kogemus ise oli tõesti palju väestavam, kui nädalapäevad tagasi lastega Pärnu Termides mõnulemine :)

Esimesel korral merevette minnes oli ikka hirm tugevalt üleval.
Meeles oli veel kuu algusel täiskuuöises Matsimäe rabajärves ujumas käimine. Mis ujumine! Siis oli vesi nii jäine, et sai end ainult pauhh! mõned korrad sisse kasta. Ujumistiir oleks kindlasti külmakrampidega päädinud… Õnneks oli hea sõber Meelis meile tollal juba oma Rabavas metsatalus ka sauna valmis pannud :)
Seekord oli aga lugu hoopis teine… kuigi käes oktoobri viimased päevad. Kui esimese satsi ära tegin, sain aru, et hirmust tingituna ei olnud ma suutnud ikkagi lõdvestuda ja nautida… Polnud pooltki nii hull, kui arvasin :) Nii et kui olin natuke rätiku sees olnud ja tundsin, kui mõnusalt elusalt keha tuksub – läksin uuesti. Nüüd ujusin, kõik ergud tundlikult kogu kogemust vastu võtmas. Välja tulles oli keha nii elus ja sädelev. Et asjale ilusa pitseri panna, tegin ühe tiiru veel. Küll oli tore välja tulles pärast alasti rannal hundirattaid visata :))

Sügis on nii põnev olnud. Väljakutsuv… aga samas õnnistav.
Nii palju asju on minus muutunud, et mul on tunne, nagu oleksin vastsündinud... uudistamas maailma... õppimas...

Vahel tunnen ma end praegu kui Okasroosike, kes on teismeeas magama jäänud... ja nüüd, peale pikka und üles ärganud... vaatan maailma täiesti uue pilguga... Ma olen küll elanud.. aga tegelikult ei ole...

“Armastuse kogemiseks pole vaja loobuda kõigist oma hirmudest. Hirmud võib võtta sülle ja nendega koos armastusse sukelduda. “
~Eric Pearl @ Reconnection~

Mine metsa!

"Ehh, kas tõesti on Eestis normiks saamas individualistlik tarbimisühiskond, kus elatakse eelkõige iseenda heaolule mõeldes (eriti viimaste valimiste valguses), ise märkamata, et ollakse vaid marionettnukud iseenda automaat-programmide ja -mudelite käes?!" olen seda küsimust endas juba mitu korda märganud. Või on see pimedus, mis meile valgust õpetab?

"Igalühel meil on omad õppetunnid... nii inimesena kui ilmselt ka rahvana." mõtlen Heinz Valgu tänuväärse algatuse peale.

Siiski soovin ja usun, et Eestis elavad inimesed on järjest enam hindamas avatud südamega elamist ja üksteise toetamist. Et ostlemisest enam hindame püsivamaid väärtusi. Oskame võtta aega pere, sõprade, iseenda jaoks. Et me oleme kokkuhoidvad ja hinnanguvabad (ei kritiseeri ega virise), julgeme vaadata iseendale peeglisse ja võtta vastutust, oleme teadlikud oma tegudes ja käitumises ning keskendume sellele, mida oma elus näha tahame (mitte mida kardame). Me hoiame seda, mida armastame ja hoolitseme selle eest. Lubame endal eksida, julgeda olla uudishimulikud ja mängulised... Usaldame ennast ja oma südant.

Hea on kuulata vana head Fred Jüssit ning tuletada endale meelde, et on aeg jälle metsa või rabasse vaikust kuulama minna.

Sest "see kurg seal soo peal teeb ikka sama häält, olenemata sellest, mis valitsus on.” nagu Fred Jüssi ütleb.
Kui Sul pole olnud teejuhti väärtuste juurde, siis meie ümber - s.h. looduses - on kõik olemas. Väärtused võib lihtsalt ära tunda.
”Ja oma elust leiad sa selle, mis Sul endal on sinna kaasa viia. Teatrist leiad sa selle, näituselt..., isegi naise juurest leiad sa selle, mis Sul sinna kaasa on viia," ütleb vanameister.

Tee Fred Jüssi video juurde leiad siit: http://www.bestsales.ee/article/2013/9/24/video-fred-jussi-esinemine-psuhholoogiakonverentsil-2012

Amma

Käisime sõpradega Soomes Energia Arenal Ammalt kallistust saamas. Ma ei olnud enne Ammaga kohtunud, aga kuulnud olin temast küll palju.

Amma on Indiast pärit pühak, Guru. Tal on ashram Lõuna-Indias, Keralas. Igal aastal käib Amma käib maailma erinevates paikades selleks, et inimestele meelde tuletada, kes me tõeliselt oleme ja ühtlasi suunab meid elama oma elu lihtsuses, avatuses ja armastuses. Ja kallistab inimesi. Need, kes tema kallistust on kogenud, ütlevad sageli, et see on neid sügavalt puudutanud.

Ruumi sisenedes tundsin endas samasuguseid energeetilisi võnkeid nagu sageli pühapaikades tunda võib. Eestis olen nii tugevaid energeetilisi vibratsioone oma kehas kogenud Tuhala Nõiakaevul.
Rahvast oli isegi vähem kui ma ootasin, aga see oli tore. Kui terve see spordisaal oleks rahvast puupüsti täis olnud, tea, kas oleksimegi Ammalt kallistada saanud.

Kallistamine on hästi organiseeritud. Ruumi sisenedes saavad kõik järjekorranumbri. See koosneb numbrist ja tähest. Ja tähtede kaupa hakatakse inimesi kutsuma. Seni saab lihtsalt istuda või mediteerida, lihtsalt jälgida kuidas Amma järjest inimesi kallistab või uudistada ja osta Amma organisatsiooni poolt pakutavat indiapärast kaupa – viirukitest seepide ja essentsideni, kottidest, riietest muusikani.

Märkasin, et päris paljud tulid Amma kallistuselt, pisarad silmas. Peale kallistust sai istuda temaga koos laval, tunnetada sealolevat energiat ja mediteerida.

Me läksime ainult üheks päevaks. Soome läksime hommikul kl 8:00 laevaga ja sõitsime Helsingist Vantaasse edasi. Kohale jõudsime ca poole 12 paiku. Enamik oli tulnud mitmeks päevaks ja juba varakult kohal. Seetõttu ei jagunud meile isegi järjekorranumbrid, vaid anti lisapiletid. Saimegi rahulikult kohale jõuda ja ringi vaadata. Kuigi istumine oli teatristiilis toolidel, panime me oma kaasavõetud lambanahad maha. Tundsin, milline kõikehõlmav rahu minusse tuli. Polnud eriti mõtteid, oli lihtsalt olemine.
Kui hõigati välja, et lisapiletid saab järjekorranumbrite vastu vahetada, läks juba kiiresti. Nagu oleks meie rong liikvele läinud :) Kell oli kolm.

Mul oli hea meel, et suutsin nii palju aeglustuda ja oma tähelepanuga kohale tulla, et olin Amma kallistuses tõesti hetkes. Nii et kallistus tundis päris pikk, aeg oleks nagu peatunud. Ta kallistus on päris tugev :) Algul ma ei saanud aru, mida ta mulle kallistades ütles, aga hiljem sain teada, et see olevat olnud: “Mu kallis tütreke, mu kallis tütreke…”  Vau… sellepärast abilised siis küsisidki minult, kui järjekorras esimeseks olin jõudnud, mis mu emakeel on.

Laval istudes tundsin samasuguseid energiavibratsioone oma kehas, nagu ennegi. Minus on viimastel päevadel nii palju kergust ja lõbusust olnud, et meditatsiooni, iseenda sügavuse ma ei valinud minna. Nii huvitav oli hoopis vaadata inimesi ja elada nende reaktsioonidele kaasa. Märkasin, kuidas tunnen endiselt ühendatust indialastega ja neid oli seal minu rõõmuks palju. Kui koju hakkasime tulema, tekkis minusse kummaline kurbus nendest inimestest lahkuda.

Amma energia  aga töötas edasi. Märkasin, et erinevates kohtades, erinevates mõtisklustes tulid nii selgelt nähtavale mu mustrid. Alateadlikud käitumismustrid, programmid, nagu nende kohta võiks öelda. Teadlikkus oli erakordselt selge.

Kui hilisõhtul kodu poole sõitsin, tundsin, et olen tänulik, et sõprade kutsest kinni haarasin. See on kindlasti üks oluline kogemus mu elu hetkede kees.

Lõpetuseks üks armas meeldetuletus Amma organistatsiooni soomekeelsest ajakirjast "Matruvani, Amman Viesti", mina võtsin Bioneerist.

Kiri Jumalalt Hommikul, kui ärkasid, jälgisin ma sind ja soovisin, et ütleksid mulle vähemalt mõne sõna, küsiksid minu arvamust või kiidaksid mind mingi hea asja eest oma elus. Sul oli siiski liiga kiire sobivaid tööriideid otsides ja nii ootasin ma edasi. Kuni mööda maja ringi jooksid, mõtlesin, et leiad minu jaoks paar minutit ja vähemalt tervitad mind…, aga ei. Mingil ajal pidid ootama viisteist minutit midagi tegemata, lihtsalt tooli peal istudes. Siis hüppasid äkki püsti ja mõtlesin, et tahad minuga rääkida, kuid sa jooksid hoopis telefoni juurde ja helistasid tuttavale, et uusimaid külajutte kuulda. Vaatasin, kuidas tööle läksid ja ootasin kannatlikult kogu päeva. Arvan, et kogu oma kiirustamise juures polnud sul aega mulle midagi öelda. Panin tähele, et lõunalauda istudes heitsid pilgu enda ümber. Võibolla häbenesid sa minuga rääkida ja sellepärast ei öelnudki sa söögipalvet. Vaatasid teiste laudade inimesi ja märkasid, et mõni sinu tuttav rääkis minuga enne sööma asumist, kuid ise ei öelnud sa sellegipoolest midagi. Pole viga, sest aega veel on ja ma loodan, et kunagi pöördud minu poole.  Läksid koju ja tundus, et sul on palju tometamist. Kui toimetused olid tehtud, panid teleka mängima. Ei tea, kas sulle telekas üldse meeldib, sest vaatad sealt ükskõik mida. Iga päev veedad palju aega selle ees, midagi mõtlemata. Jälgisin kannatlikult, kuni telekat vaatasid ja õhtust sõid, kuid taas ei öelnud sa mulle midagi. Magama heites olid ilmselt liiga väsinud. Kui olid perele head ööd soovinud, pugesid tekkide alla ja uinusid kohe. Sellest pole midagi, sest kuigi sa seda ei tea, olen ma alati sinuga ja mul on rohkem kannatlikkust, kui arvata oskad. Soovin Sulle õpetada ka seda, kuidas olla kannatlik teiste inimestega. Armastan sind nii väga, et ootan iga päev väikest peanoogutust, palvekest või tänuavaldust, mis tuleb sinu südamest. Ühepoolne suhtlemine on väga raske. Jälle on uus päev  ja jälle ootan ma sind armastusega, soovides, et täna annad mulle väiksegi hetkekese. Ilusat päeva!

Rohkem Amma kohta: http://www.amma.fi/kielet/vir_amma.php ja www.amritapuri.org

Hea on olla naine…

Usu, et Sa oled imeline.
Ainuüksi sellepärast, et oled naine.
*
You are wonderful.
Just because You are a woman.
~Yogi Bhajan ~

Julge laulda, julge elada!

Sean sammud taaskordsele väelaulude õhtule. Jõuan kohale päris varakult, ring on alles moodustumas. Istun ja vaatan, kuidas inimesed kogunevad.

Näen seda ilusate naeratavate silmadega noort meest, kes eelmisel korral mulle laulis. Nimelt palus Tom meil igaühel ruumist ühe inimese valida, temaga silmside luua ja talle laulda. Nii hea soe tunne on teda näha  - vaid ühe lauluga sai armas ühendus loodud. 

Järjest tuleb inimesi juurde. Rõõmustan tuttavate inimeste kohalolu üle ja uudistan uusi nägusid.

Jääme ühe hea tuttavaga rääkima, ta jagab mulle oma praegust kitsaskohta elus ja mina kuulan. Tunnen ära, see on täpselt sama teema, mis minul! “Oh, ma ei ole selles üksi, see ei toimu ainult minuga…”mõtlen tänuga. Ja tunnen, kuidas lõdvestun. Tunnen endas suurt usalduse lainet oma elu vastu.

Hakkame laulma.
Esimesed lood laulan päris kangena... Isegi märkan endas mingit kummalist hinnangulisust... Lauldes kõigepealt laulu “Tierra Es MI Cuerpo – Maa on mu keha”... ja siis “Emamaa”. Oeh... Kurk jääb ka valusaks... Tunnen, et ei suuda nii suurelt hingata, kui laulu jaoks oleks vaja. Enne laulu algust palub Tom Emamaalt julgust ja see läheb minu palvega kokku küll. Toetun vastu põrandat, kummardun Maaema ees ja palun julgust. Ja võtan kokku kogu oma jõu, et suurelt hingata. Ja laulda.

Minu vastas istuvad kaks umbes minuvanust naist. Kui vahel silmad lahti teen ja näen, millise silmapaistva rõõmuga nad laulavad... siis see paneb mind ühtpidi oma sisemist muserdumist rohkem tajuma ja teistpidi inspireerib ning kutsub kaasa.

Jane ja Tom kutsuvad oma sisemist naeratust naeratama. Ja Jane räägib oma loo... Kuidas talle Lavakas öeldi, et a la “sina küll laulda ei oska, nii et ela sellega”. Ja kui ta Tane Mahuta bändi kutsuti, ta tegi näo, et oskab küll ja ennäe... avastas, et laulmine on tegelikult sama lihtne kui rääkimine.
Ja mina lisan oma avastuse, et ka naermine on laulmisega sarnane. Naerdes me võtame vahel väga kõrgeid ja selgeid noote, avatult, ilma hirmuta. Minu vastas olev naine naeratab mulle, justkui oma mõtet ära tundes :)

Laulame „Tänu Sulle päevakene“... Ja ma esimest korda päriselt ka kuulen seda laulu. Nii toetav! Paluda, igal ööl enne magamaminekut, et öö mind jõustaks ja väestaks! :) Püüan naeratada nii oma sisemist ja ka välimist naeratust... Tunnen küll, et see on kõik nii võlts... naeratada... kui sees, sisimas... on allhoovusena muserdus ja ebamugavus selle olukorra tõttu, kuhu elus sattunud olen... Sisemine mure. Mitte sisemine rõõm. Rõõmu tõmban nagu ainult kardinaks...
Aga laul mõjub hästi... tunnen, et võingi oma mured öö varju jätta... ja öö varjust teadmisi ja jõudu ammutada. Paluda igal uuel päeval valgustada oma tegemisi ja kirgastada mu nägemusi...

Järgmisena kõlab minu armastatuim laul „Vaikus kutsub mind“. Mmm... küll seda on hea laulda! Armastan seda laulu niiväga! Laulsin seda Indias olles pea iga päev, Gangese jõe ääres… Meenub õhtu HTI kursarahvaga Kassinurme Hiies, kui võtsin kogu oma julguse kokku ja laulsin kursusekaaslaste ees seda laulu. Ohverdusega hiiele: „Ma kuulen, vaikus kutsub mind... nii vaikselt kutusub mind... sinna kus on minu hing...“
Vaatan jälle neid naisi oma vastas, kes nii rõõmsa jõuga – sisemise tugevusega -  kaasa laulavad, näod naerusuil ja kehad kaasa tantsimas. Ohh... mulle on ju ka alati meeldinud niimoodi laulda ja kaasa tantsida… Kuidas ma ometi sellises kohas olen...?!
Selle lauluga on lihtne naeratuse suule panna, aga kehaga ja kätega tantsimine on algusel kohmakas ja tehtud... Aga mida edasi, seda enam lähen ma laulu sisse... ning järjest enam hakkavad käed ise tantsima.

Järgmine laul on üks minu vaieldamatutest lemmikutest, mis teeb alati nagu iseenesest hääle lahti: „Durga“. Pealegi on Durga tugev hindu Jumalanna, kellelt võib alati jõudu ja julgust paluda. Tom on teinud sellele mantrale ka imeilusad eestikeelsed sõnad: “Julge, julge… julge elada! Ela nagu eilset ei oleks… ela nagu homset ei tuleks…”
Oo, kui ilus see on! Mu hääl tantsib ja mängib... Kuulatan lummatult…. kogu mu hääle ilu tuleb nähtavale... Mmm, kui tore! See rõõmustab mind väga ning ma lähen üleni laulu sisse ja keha tantsib juba täitsa ise kaasa :)

Lauldes „Julge, julge, julge elada!“ saan ma aru, et laulan seda endale. Julge elada, Signe! Tee seda, mida oled ette võtnud! Käi oma rada! Julge, julge ometi elada!
„Ela nagu eilset ei oleks... ela nagu homset ei tuleks... suren igal ööl kui silmad sulgen, ärkan jälle uuena…“ Oh, kui hea tunne on peale seda laulu! Tunnen, kuidas julgus ja elujõud mu soontesse voolavad! Keha suriseb ja tuksleb. Ja mu süda rõõmustab! Sisemist naeratust ei ole vaja enam ette manada, see on seal juba ise :)
Ühel hetkel ulatab Krista mulle suure tassi veega, joomiseks. Võtan vastu ja märkan, et minu ees on kusagilt mujalt ringiga tulnud juba ka teine tass, kus on veelgi rohkem vett sees! Milline küllus! Milline imeline märk! Võtan rõõmuga vastu ja joon mõlemast :)

Järgmiseks lauluks on „Step by step“. Vana hea laul :) Tajun, et laulan kuidagi eriti pehmelt ja õrnalt... ning tunnen ühtäkki väga selgelt, kuidas ma koos selle lauluga liigun vaikselt-vaikselt, sammhaaval, hingamisehaaval... lähemale iseendale... lähemale, sügavamale… iseendasse. Lähemale sellele, mis on nii minu sees, kui sinu, kõigi teiste sees. Mis ongi Kõiksus.
Ja siis - saan ma kingituse osaliseks! Tom on siia uue lõpu teinud:“Every day I love this life – a little bit more, a little bit more...“ Vauu... ja ma tunnen, et kõigist oma väljakutsetest ja raskustest hoolimata, on see tõesti nii. Ma rõõmustan ja laulan, tantsin ja rõõmustan! Aitäh, Tom, et Sa aitad meil näha! Aitäh, Tom, et Sa aitad meil ära tunda, mis on tegelikult tõde! Mu süda avaneb ja ma olen üleni laulus. Suure tänutundega :)

Lauluringi lõppedes tuleb see naine, sealt minu vastast, minu juurde. Tervitama ja kallistama :) Saame tuttavaks. Selline kirss ka veel tordi peale!

Kui ei mäletaks, ei usuks praegu ise ka, et kunagi oli aeg, kus ma arvasin, et ma ei oska laulda. Päriselt ka. 
Alguses lauluringides käima hakates pigistasin silmad kõvasti kinni ja laulsin aralt ja arglikult kaasa… Ajaga on julgus kasvanud – teha vigu, laulda mööda ja valesti… Sellest ei ole ju midagi! Ei pea olema täiuslik :) Laul ise on õpetaja. Muusika ise on õpetaja. Kasvanud on usaldus oma hääle vastu.

Muusika ja laul on tõelised hingeravimid… Olen korduvalt tulnud laulma, olles millesti maadligi surutud… ära minnes aga pole jalad enam maad puudutanud, nii  kõrgele tõstavad need laulud, nii pehmelt lahti teevad südame…