| Kaks aastat tagasi kuulsin terapeudist, kes ravis terveks terve osakonna kriminaalse taustaga vaimsete häiretega patsiente, ilma isegi nendega kohtumata. Psühholoog, uurides kinnipeetava haiguslugu, vaatas enese sisse, et leida põhjust, kuidas ta oli selle haiguse loonud. Kui ma esmakordselt seda lugu kuulsin arvasin, et tegemist on linnalegendiga. Kuidas saaks keegi ravida teist inimest, ravides ennast? Kuidas suudaks, isegi parim eneseabi meister, terveks ravida kriminaalsete kalduvustega psühhopaati? See oli täiesti arusaamatu ja ebaloogiline, viskasin selle loo peast. Lugu kuulsin uuesti aasta hiljem. Kuulsin, et terapeut oli kasutanud Hawaii ravimeetodit nimega ho’ oponopono. Ma polnud kunagi midagi sellest kuulnud, ent nüüd ei läinud lugu mul enam meelest. Kui selles loos oli natukenegi tõtt, pidin rohkem teada saama. Olin aru saanud “täieliku vastutuse” tähendusest, kui olukorrast, kus olen vastutav selle eest, mis ma mõtlen ja teen. Sellest väljaspool asuv ei ole minu teha. Arvan, et enamik inimestest näeb vastutust sellisena. Me oleme vastutavad oma tegude eest, mitte kellegi teise – see ei ole hoopiski nii.
Hawaii terapeut, kes need vaimselt tasakaalutud inimesed terveks ravis, õpetas mulle täieliku vastutuse kohta uut perspektiivi. Tema nimi on Dr. Ihaleakala Hew  Len. Meie esimene telefonivestlus kestis arvatavasti terve tunni. Palusin tal mulle rääkida kogu oma lugu tööst terapeudina. Ta selgitas, et oli neli aastat töötanud Hawaii riiklikus haiglas.
Osakond, kus nad hoidsid kriminaalse taustaga psühhopaate, oli ohtlik. Psühholoogid lahkusid töölt peale ühte kuud. Töötajad olid sageli haiguslehel või lihtsalt lahkusid töölt. Inimesed kõndisid osakonnas ringi seljaga vastu seina, kartes patsientide rünnakuid. See oli olnud meeldiv koht, olgu siis elamiseks, külastamiseks või töötamiseks.
Dr. Len ütles mulle, et ta ei kohtunud ühegi patsiendiga. Ta lihtsalt tutvus nende haiguslugudega oma kabinetis. Nendega tutvumise ajal, tegeles ta iseendaga ja patsiendid hakkasid paranema.
Ta ütles mulle, et paari kuu pärast, patsiendid, kes varem olid pidanud olema ahelates, lasti vabalt ringi liikuma. Teised, kellele varem oli manustatud suurtes kogustes ravimeid, ei pidanud neid enam võtma. Ja neile, kelle puhul ei tulnud varem kõne allagi asutusest välja saamine, kirjutati sealt välja. Olin hämmelduses. Ta lisas, et see ei olnud veel kõik, ka töötajad hakkasid hea meelega tööle tulema. Pidev töötajate vahetumine ja puudumine töölt lõppes. Lõpuks oli neil vajalikust rohkem töötajaid, sest patsiente jäi vähemaks ja töötajad tulid kõik tööle. Tänaseks on see osakond suletud.
Siin pidin ma esitama miljoni dollarilise küsimuse: “Mida sa tegid enese sees, mis neid inimesi sedasi muutis?”
 “Ma lihtsalt tervendasin seda osa minust, mis oli nad loonud,” vastas ta. Ma ei saanud aru. Dr. Len selgitas, et täieliku vastutuse võtmine tähendab vastutamist kõige eest, mis su elus on, lihtsalt selle pärast, et see on seal – on see sinu vastutusel.
Põhimõtteliselt tähendades, et kogu maailm on sinu enese looming.
Uh. Seda oli liiga palju allaneelamiseks. Võtta vastutus enese tegude ja sõnade eest on midagi aga võtta vastutus kõigi tegude ja sõnade eest minu elus, on hoopis midagi muud. Ometi on tõene, et kui võtad täieliku vastutuse oma elu ees, siis kõik, mis sa näed, maitsed, puudutad või koged ükskõik mil moel, on sinu vastutusel, sest see on sinu elus. Nad ei eksisteeriks, kui ei oleks osa sinu seest projekteeritud välismaalimast. Probleem ei ole neis, vaid sinus ja et neid muuta, on sinul vaja muutuda.
Saan aru, et seda on raske aduda, seda enam aktsepteerida ja selle järele elada. Süüdistamine on vastutuse võtmisest palju lihtsam. Dr. Len’iga rääkides sain aru, et tervendamine tema ja ho’ oponopono ravimeetodi puhul tähendab enese armastamist.
“Kui soovid parandada oma elu, tuleb sul oma elu tervendada. Kui soovid kedagi tervendada, isegi vaimsete häiretega kurjategijat, teed sa seda tervendades ennast.”
Küsisin Dr. Len’ilt kuidas ta ennast tervendas. Mida ta täpselt tegi, kui vaatas patsientide haiguslugusid?
“Ma lihtsalt korrutasin: ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’,” selgitas ta.
See on kõik?
“See on kõik.”
Tuleb välja, et enese armastamine on parim viis enese arendamiseks ja kui seda teed, paraneb ka maailm sinu ümber. Toon teile näite, kuidas see toimib: keegi saatis mulle e-kirja, mis mind endast välja viis. Varem oleksin proovinud sellega toime tulla töötades oma energiakeskustega ja lihtsalt üritades olla mõistlik inimesega, kes sellise kirja saatis.
Seekord otsustasin kasutada Dr. Len’i meetodit. Korrutasin enesele vaikselt ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’, ma ei pöördunud sellega kellegi konkreetse poole. Lihtsalt üritasin äratada armastust, et tervendada enese sees seda, mis oli praeguse olukorra loonud.
Tunni aja pärast sain samalt inimeselt uue e-kirja. Ta vabandas oma eelneva sõnumi pärast. Pidage meeles, et ma ei võtnud midagi ette ‘välispidiselt’, et minu ees vabandataks. Ma isegi ei vastanud tema kirjale. Lihtsalt öeldes ‘ma armastan sind’, olin mingil viisil tervendanud eneses midagi, mis oli selle kirja kirjutaja loonud.
Hiljem osalesin ho’oponopono seminaril, mida juhatas Dr. Len. Praeguseks 70 aastane, loetakse teda šamaanist vanaisaks ja ta on aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud.
 Ta kiitis mu raamatut ‘Külgetõmbe faktor’ (‘The Attractor Factor’). Ta selgitas, et kui ma ennast arendan, tõuseb ka mu raamatute vibratsioon ja igaüks võib seda tunda, kui neid loeb. Lühidalt: kui arendan ennast juhtub see ka mu lugejatega.
Kuidas on raamatutega, mis on juba seal väljas, küsisin temalt.
“Nad ei ole seal kuskil,” ütles ta, taaskord hämmastades mind oma sügava arukusega. “Nad on endiselt sinu sees.”
Kokkuvõtlikult: väljaspool asuv maailm tegelikult ei eksisteeri. Võtaks terve raamatujagu ruumi, et selgitada seda tehnikat põhjalikkusega, mida ta väärib.
Peaks piisama ütlemisest, et kui soovid midagi oma elus parendada, on ainult üks koht kuhu selle sooviga pöörduda saab: enese sisse. Kui sinna vaatad, tee seda armastusega.
*
Dr. Hew Len’ile õpetati doktorantuuris, et tema töö on teisi inimesi aidata. Veidi hiljem tutvustas talle Ho’oponopono protsessi Morrnah Simeona, keda kutstakse ka - Hawaii Elav Kingitus.
Morrnah õpetas, et ükskõik milline probleem meie ellu tuleb, on meil vaja vaadata ainult iseennast ja et: “Rahu algab minust”.
Ho’oponopono on protsess, mille käigus vaatame ainult enese sisse ja töötame pahnaga (mälestustega) iseendas (meie alateadvuses), sest kui ma kord saavutan tasakaalu Jumalikkusega, jõuavad selleni kõik; aga kui ma olen tasakaalust väljas, on seda ka kõik teised.  Ho’oponopono põhimõte on töötada Jumalikkusega, temale korrates:
“Ma Armastan Sind. Anna mulle palun andeks. Palun andesta minule ja sellele mu sees, mis minu arusaamist piirab. Tänan Sind.” ning lase siis Jumalikkusel teha omad korrektiivid, mis muudavad pahna (mälestused) su alateadvuses tagasi Nulliks, ning siis sellest Tühjusest saab Jumalikkus taas esile tõusta.
*
Dr. Len ütleb, et teda treeniti inimesi aitama aga mõne aja pärast ta mõistis, et see ei toimi: “Kui ma mõistan, et maailm on minu sees ja et maailma muuta saan ainult enese sees.”
On vaja muuta seda, mis toimub minu sees (mälestused), mis tähendab 100%’list vastutuse võtmist.
Olen jõudnud arusaamisele, et minu maailm eksisteerib ainult minus.
Kui minu ellu tuleb “probleem”, ütlen: “Ma Armastan Sind. Anna mulle andeks. Palun andesta minule ja sellele minus, mis põhjustab valu/kannatusi. Tänan Sind.”
Lausesse “Ma Armastan Sind” on kätketud vigade tunnistamine ja andestamine, ning need on minu vastutusel.
Minu ülesanne on väga lihtne: võtan 100%’lise vastutuse kõige eest, mis minu sees toimub ja Jumalikkus hoolitseb kõige muu eest.
|
